Armsad lugejad!
Ehk olete teiegi eneselt küsinud, kes mõtles küll välja selle mõnda aega Tšetšeenia sõja ümber keerelnud kuulujuttudes kummitanud uskumatult jabura tegelaskuju – valgetes sukkpükstes balti naissnaipri. Ega mul sellele küsimusele täpset vastust ei ole. Küll aga võin välja pakkuda, kust ja kellelt võis fabuleerija inspiratsiooni saada.
Eeskujuks võis olla Kārlis Padegs (1911-1940), legendaarne Riia dändi ja veel legendaarsem läti kunstnik. Seesama kivistunud härrasmees, kes Riias Vērmane pargi serval käsipuule nõjatudes seisab, kübaral tavaliselt mõne mööduja poolt sinna kinnitatud nelk. Mitte väga erinev sellest, kuidas Padegsit on kujutatud omal ajal mööda Riia kohvikuid ja kõrtse ringi liikumas: peas tume hispaania kaabu, seljas pikk polsterdatud õlgadega mantel, kaelas rõõmsavärviline pikk sall, triibulistes pükstes, nahkkindais ja valgete lakk-kingadega, ühes käes kepp ja teises lõpmatult hõõguv sigarett.
29-aastaselt tuberkuloosi surnud musterboheemlane jõudis oma lühikese elu jooksul korraldada paar skandaalset näitust, millest piisas kestva kuulsuse saavutamiseks. Ühel neist – 1933. aastal Läti Kunstiakadeemia kaastudengi Valdis Kalnrozega kahasse korraldatud esimesel isikunäitusel, oli eksponeeritud ka töö, mis paistab olevat köitnud vene propagandisti tähelepanu: imposantne õlimaal “Madonna kuulipildujaga” (“Madonna ar ložmetēju”, 1932, praegu Läti Kunstimuuseumis).
Habras blond daam pruunis kleidis, kätelt langemas elegantne valge sall (?), hoidmas tema jaoks ilmselgelt liiga suurt relva, mille padrunilint kaob lõpmatusse. On see sugudevahelise sõja kujutis või hoopis sõjavastasena tuntud Padegsi irooniline remark 1930ndatel pea kogu Euroopas üha enam tuure kogunud mehelikke sõjameheväärtusi ülistava marurahvusluse aadressil? Neiuke Lätimaa kui moodne valküür?
Propagandistile võis kujutis pakkuda huvi mitme nurga alt. Ühest küljest sobib see hästi kokku kuvandiga baltlastest kui fašistidest. Teisalt: relv naise käes? No kuulge, mida te, nähvitsad, endast õige arvate! Ilmselge, et teist ei ole mingit vastast. Samas võib sellisel naeruväärsel vaenlasel olla oma võlu. Aastaid tõmmude habemike vastu sõdinuile võib ehk olla vahelduseks päris mõnus hakata vastasena ette kujutama hoopis blonde näitsikuid? Kui fantaasiat pingutada, siis võib ehk isegi Kristiina Ojulandi ära tunda? Päris ohutu ta muidugi ei ole, võimas relv kombinatsioonis ettearvamatu (laps)naisepsüühega võib korvamatut kahju tekitada. Parem oleks, kui ta relva käest paneks. Pealegi ei sobi see tema jume ja olemisega.
Ainult et neid valgeid sukki ma siiski selle pildi peal ei näe. Tõsi, valged laigud kleidil on üsna ebamäärased, nõudes tõlgendamist. Aga võib olla on vastus peidus mu kihvatuses, mida tundsin, kui seda totravõitu lugu esimest korda kuulsin: Oot, misasja, mis valged sukkpüksid? Valgetes sukkades lahinguväljale??? Kui juba valged sukkpüksid, siis miks mitte juba ka koolivorm?! Ja võib-olla tõesti. Kas mitte ei olnud nõukogude koolivorm millalgi pruun? Võib-olla nägi interpreteerija tõepoolest pildil koolivormi ja omistas segastele detailidele tähenduse oma mälupagasist lähtuvalt. Võib-olla sai aga inspiratsiooni hoopis jaapani mangadest. Mine tea, ikkagi suur maa, vaenlased piiravad nii idast kui läänest, vaja ikkagi kõigega kursis olla.
Aga viimasel ajal üha enam relvadega vehkiv Venemaa võiks mõelda ka sellele, et ehk oleks Padegsil oma pildiga öelda midagi temalegi. Sest ka Venemaa on naine, ehkki see aeg-ajalt ununema kipub.
November 18, 2008 kell 9:47 p.l. |
Huvitav, huvitav. Kuid ma ei usu eriti, et läti kunstiajalugu oli valgesukse balti naissõduri müüdi leiutajate kõige tugevamaks küljeks. Jumal teab muidugi, kes selle müüdi üldse leiutasid.
Nojah, nüüd need valged sukkpüksid või valged sukad. Märgilise tähendusega on minu teada vaid (kui soome “mustasukkainen” välja arvata, aga see ei puutu asjasse
sinist värvi sukad — sinisukad, ka muidugi metonüümiana: haritud, st n.ö “mittenaiselike”, “ebaloomulike” naiste tähenduses.
Neid sinisuka konnotatsioone saaks siduda ka valgesukkadega, kelle sõjakus on ju samuti “mittenaiselik” jms, ja seda lausa ülimal määral (sõjavägi kui paljudes maades jätkuvalt vaid meeste leivanumber ja maskuliinse idenditeedi üks paljukiidetud alustalasid). Valgesukad kui moodsad amatsoonid.
Amatsoonidega on aga huvitav asi. Need naised olevat elanud Anatoolias ja Musta mere idarannikul, noh, põhimõtteliselt siis ka ju Kaukaasias. Valgesukad kui mingi kombinatsioon amatsoonidest ja valküüridest…
Minu jaoks on imelik selle asja juures eriti see, et neid balti naissõdureid just nimelt sukkas või sukkpükstes kirjeldati. Kas on üldse kombeks, et sõdurid kannavad moodsal ajal sukki või sukkpükse? Kes teab muidugi, mis sõduritel pükste all on. Aga tänapäeval kantakse välispidiselt enamasti kaitsevärvi riideid, erinevalt, ma ei tea, Napoleoni sõdade aegadest, kus munder oli kaugele näha, kirju ja silmatorkav.
Ei tea, need valgesukad võib olla mingi veider sulam kohalikest müütidest, varasematest sõjakogemustest (Vene vallutussõjad 19. sajandil jms) ja lisaks mingitest ettekujutustest Baltikumist (nt see, et põhjamaades on kõik blondid, naised muidugi igal juhul; ja NB! blond naine kui lõunamaise mehe ihalusobjekt).
Seejuures ma ei oska hinnata, kas see, et räägiti just naissõduritest, kuidagi venelaste resp. kaukaaslaste silmis madaldas neid sõdureid (noh et kehvakesed, sest ikkagi naised, eks ole, kes, teadagi, ei oska sõdida) — või muutis vastupidi hirmsamaks ja võikamaks (sest sõdiv naine on ju taolises kujutluses ebaloomulik ja eriti jõle, amatsoonid lõikasid mingi kirjelduse järgi ära oma parema rinna, et saaks paremini vibu lasta jne).
November 20, 2008 kell 10:16 e.l. |
Kuidas venelased naiste militaarsust tõlgendavad, sellega on muidugi segane lugu.
Nägin just üsna hiljuti RTR Planeta (?) pealt, kuidas mingisse Vene sõjaväe akadeemiasse võeti vastu esimene lend naiskadette. Veidi lohvakad kaitsevärvi vormid suudeti neile selga organiseerida küll, kuid probleem oli saabastega: naiste numbreid kohalikul laol suuremas koguses pakkuda ei olnud. Nii seisidki mõned korralikult üles löödud tüdrukud rivistusel kõrgete kontsadega kenades naistesaabastes. Ma ei välista, et vormi all võisid nad kanda ka sukki. Pigem vast ikka klassikalisi, kui koolitüdrukuvalgeid. Terve rida tüdrukuid oli pärit sõjaväelase perekondadest. Nii et emantsipatsioon murrab teed ka vene sõjaväe ridadesse. Müüdi tekke ajal see veel päris nii vist ei olnud. Kuigi kui mõelda Nadežda Durovale (1783-1866), siis on ka Venemaal juba pikem traditsioon selles vallas olemas. Ja tema sõduritee jäi just Napoleoni sõdade ja kirevate univormide (incl. valged, üsna liibuvad püksid) aegadesse.
Veebruar 27, 2009 kell 8:19 p.l. |
Saatsin sulle nn meemi (mille algatasin). Pealkirjaks on “Väljavaade” (vt samanimelist postitust mu blogis).