2009

John Denver, Mister Bojangles

Jõulupeod on täies hoos ja vaikselt tõmmatakse aastat kokku. Eks teen seda siis minagi. 2009 oli erialaselt väga põnev. Täitusid mõned vanad unistused. Pilk sai heidetud Berliinile ja Dresdenile. Kõige ilusa juures oli ka kurba: ma ei ristinud seda suve “taevasse minevate meeste suveks” mitte ainult nende inglite embuses kõrgustesse tõusvate sõdalaste pärast, kellest Pärnade Alla raamatukokku suundudes Carl Friedrich Schinkeli loodud Lossisilda ületades pea iga päev mööda kõndisin. Lahkus mitu inimest, kellest mul on ainult kõige ilusamad ja helgemad mälestused. Kahjuks ei õnnestunud mul kellelegi neist viimset austust avaldama minna. Meenutagu neid üks lugu.

Leid minu Berliini-ekspeditsioonilt

Christophe Bourdoiseau, Solitude

C. B. on viisteist aastat Berliinis elanud prantslane, kes töötab “Le Parisien” Berliini korrespondendina. Tema ja tema ukrainlastest pillimeestest ansambliga puutusin kokku “kultuurikaubamajas” Dussmann (Friedrichstrassel, mitte kaugel vastava nimega metroopeatusest), kuhu olin pärast tööpäeva lõppu läinud (E-L on kaubamaja avatud südaööni).

Väljavaade

V.A. palus kirjutada vaatest, mis avaneb mu tavapärasest kirjutamiskohast.

Enamasti ei kirjuta ma oma täditütrelt saadud heleda 1980ndate balti funkstiilis kokkukruvitava kirjutuslaua taga, vaid diivanil istudes. Kokkupandud olekus liiga selle ääre peale end sättida ei maksa, vastasel korral võib end järgmisel hetkel leida põrandalt, diivan seljas. Selline moodne soome diivan. (Mnjah, tegelikult ma natuke liialdan, peale kerge ehmatuse tema hingeeluga mittekursisolevatele külalistele pole ta kunagi midagi dramaatilist pakkunud. Võib-olla asendab ta mulle seeläbi natuke kodulooma ). Esiteks on siin lihtsalt mugavam istuda, teisalt on kirjutuslaud mu jaoks natuke madal ja sealt avanev vaade seinale ei ole teab mis tiivustav – oleksid otsekui vastastikku mingi tuima saatuslikkusega.

Otse akna alla oleks teda ka keeruline panna, sest siis jääks radiaator talle liiga lähedale. Aga ega ma tõtt öelda väga ei kurvasta selle üle, sest ilmselt oleks valgus seal liiga intensiivne ja vaade aknast ka väga ei tõmba – seal on kaks ühtesulanud suurt kortermaja oma lõputute akendega, mis katavad pea kogu vaatevälja. Vaid ülaservas on näha veidi taevast, mis talviti on liiga tihti hall. Nõukogude linnaehitus näib olevat järginud valgustusaegsete aiakujundusõpikute nõuandeid, mis soovitasid kergelt melanhoolse meeleolu tekitamiseks suletud vaateid. Siis on hea panna peale Simoni ja Garfunkeli “Cloudy” või mõne surfimuusiku à la Jack Johnson plaat ja unistada end kuhugi mujale. Näiteks Lõunamere saarele mu arvuti screen saveril. Aga lõpetuseks ikka tagasi sinna, kust mõttelist teekonda sai alustatud. Ja leida, et tegelikult ei ole väga vigagi. Hallid päevad võivad luua väga romantilise feelingu. Näiteks nagu täna, kui mõned üksikud üsna suvaliselt paiknevad puud-põõsad majade vahel on lume all lookas. Päikselistel päevadel on siniselt kiiskav riba katuseserval siiski üsna piisav, et luua tunne nagu oleks kõik, kõik hea võimalik ja suvi igavene.

Aga ma tunneksin end seal akna all istudes vist ikkagi imelikult, vaatamata parasjagu valitsevale ilmale. Olla nii paljude akende vaateväljas… Oleksid nagu peopesa peal. Ei, see oleks liig. Vahel õhtuti, enne kardinate ettetõmbamist meeldib mulle siiski neid aknaid vaadata. Hämaruses näib maja nende tagant kaduvat ja järele jäävad vaid paljud helendavad kandilised laigud, igaüks ise karva. Seda värviküllust armastan ma küll. Aga neist värvilaikudest läbi vaadata – see mind ei huvita. Mul ei ole vuajeristlikke kalduvusi. Tunduks kuidagi häbitu vaadata inimeste toimetamisi. Ehkki vahel võib see ka viga olla – keegi abivajaja võib kahe silma vahele jääda. Aga siinjuures on ehk mõttekam usaldada pigem oma kõrvu.

Mõnikord on akna taga näha ka natuke naljakaid vaatepilte. Näiteks siis, kui sinna ilmub üle ülaltnaabri rõduserva langenud tekikotinurk või vana öösärk, mis seal veidi nõutult lipendab, kuni jälle ülespoole kaob.

Niisiis, akna all ma ei kirjuta. Seega oleks korrektsem öelda, et mu diivanilt avaneb pigem sise- kui väljavaade. Kuid see vaade on see-eest üsna hõlmav, haarates endasse suure osa mu toast ja tükikese koridoristki. Piirduksin selle kirjeldamisel siiski vaid otse mu vasta jääva “vanaema puhvetkapiga”.

Selle kinkisid kunagi mu isa vanemad mu vanematele, mingil hetkel rändas see meie esimesest korterist mu ema vanemate juurde, kust ma teda põhiliselt mäletan, sellepärast “vanaema” puhvetkapp. Pärast ema vanemate surma oli kapp mõnda aega hoiul ühe ema venna juures, kust see pärast ühikaelu lõppemist minu elupaikade põhiinventari jõudis. Hindamatu sentimentaalse väärtusega tõeliselt multifunktsionaalne mööblitükk, millel lisaks puhveti- ja kapiosale rida sahtleid ja riiuleid, millest väljapaistvama osa moodustab väike klaasidega raamatukapp. Selle alumisest poolest vaatab mulle vastu mu mitte eriti suur, kuid see-eest mõnusalt kirjuseljaline CD-kogu ja mõned üksikud, enamasti sõpradelt kingiks saadud DVD (mul pole lihtsalt kuigi häid DVD-vaatamisvõimalusi ja kinoga üleskasvanud inimesena armastan suurt ekraani, mida mu elamisse ära paigutada oleks suhteliselt võimatu). DVD-de kohal seisavad kollaseseljalised dtv taskuraamatusarja ja muud väikeseformaadilised raamatud, nagu vene keele grammatika, läti keele vestmikud ja punaselgsed läti-inglise sõnastik ning väike Dudeni saksa keele grammatika, millele järgnevad eestiaegne Piibel, kaasaegne Uus Testament ja vanavanaema lauluraamatud. Rea lõpetavad pildialbumid. Kapi peal on mitte enam esimeses nooruses, kuid see-eest mitmetele väärikatele noormeestele, keda kõiki mul on au tunda, “aknaks maailma” olnud telekas. Teleka kohal suur valge seinakell.

Hm, mis sellest kõigest järeldub? Küllap sotsioloogid teavad…

Madonnast kuulipildujaga

Armsad lugejad!

Ehk olete teiegi eneselt küsinud, kes mõtles küll välja selle mõnda aega Tšetšeenia sõja ümber keerelnud kuulujuttudes kummitanud uskumatult jabura tegelaskuju – valgetes sukkpükstes balti naissnaipri. Ega mul sellele küsimusele täpset vastust ei ole. Küll aga võin välja pakkuda, kust ja kellelt võis fabuleerija inspiratsiooni saada.

Eeskujuks võis olla Kārlis Padegs (1911-1940), legendaarne Riia dändi ja veel legendaarsem läti kunstnik. Seesama kivistunud härrasmees, kes Riias Vērmane pargi serval käsipuule nõjatudes seisab,  kübaral tavaliselt mõne mööduja poolt sinna kinnitatud nelk. Mitte väga erinev sellest, kuidas  Padegsit on kujutatud omal ajal mööda Riia kohvikuid ja kõrtse ringi liikumas: peas tume hispaania kaabu, seljas pikk polsterdatud õlgadega mantel, kaelas rõõmsavärviline pikk sall, triibulistes pükstes, nahkkindais ja valgete lakk-kingadega, ühes käes kepp ja teises lõpmatult hõõguv sigarett.

29-aastaselt tuberkuloosi surnud musterboheemlane jõudis oma lühikese elu jooksul korraldada paar skandaalset näitust, millest piisas kestva kuulsuse saavutamiseks. Ühel neist – 1933. aastal Läti Kunstiakadeemia kaastudengi Valdis Kalnrozega kahasse korraldatud esimesel isikunäitusel, oli eksponeeritud ka töö, mis paistab olevat köitnud vene propagandisti tähelepanu: imposantne õlimaal “Madonna kuulipildujaga” (“Madonna ar ložmetēju”, 1932, praegu Läti Kunstimuuseumis).

Habras blond daam pruunis kleidis, kätelt langemas elegantne valge sall (?), hoidmas tema jaoks ilmselgelt liiga suurt relva, mille padrunilint kaob lõpmatusse. On see sugudevahelise sõja kujutis või hoopis sõjavastasena tuntud Padegsi irooniline remark 1930ndatel pea kogu Euroopas üha enam tuure kogunud mehelikke sõjameheväärtusi ülistava marurahvusluse aadressil? Neiuke Lätimaa kui moodne valküür?

Propagandistile võis kujutis pakkuda huvi mitme nurga alt. Ühest küljest sobib see hästi kokku kuvandiga baltlastest kui fašistidest. Teisalt: relv naise käes? No kuulge, mida te, nähvitsad, endast õige arvate! Ilmselge, et teist ei ole mingit vastast. Samas võib sellisel naeruväärsel vaenlasel olla oma võlu. Aastaid tõmmude habemike vastu sõdinuile võib ehk olla vahelduseks päris mõnus hakata vastasena ette kujutama hoopis blonde näitsikuid? Kui fantaasiat pingutada, siis võib ehk isegi Kristiina Ojulandi ära tunda? Päris ohutu ta muidugi ei ole, võimas relv kombinatsioonis ettearvamatu (laps)naisepsüühega võib korvamatut kahju tekitada. Parem oleks, kui ta relva käest paneks. Pealegi ei sobi see tema jume ja olemisega.

Ainult et neid valgeid sukki ma siiski selle pildi peal ei näe. Tõsi, valged laigud kleidil on üsna ebamäärased, nõudes tõlgendamist. Aga võib olla on vastus peidus mu kihvatuses, mida tundsin, kui seda totravõitu lugu esimest korda kuulsin: Oot, misasja, mis valged sukkpüksid? Valgetes sukkades lahinguväljale??? Kui juba valged sukkpüksid, siis miks mitte juba ka koolivorm?! Ja võib-olla tõesti. Kas mitte ei olnud nõukogude koolivorm millalgi pruun? Võib-olla nägi interpreteerija tõepoolest pildil koolivormi ja omistas segastele detailidele tähenduse oma mälupagasist lähtuvalt. Võib-olla sai aga inspiratsiooni hoopis jaapani mangadest. Mine tea, ikkagi suur maa, vaenlased piiravad nii idast kui läänest, vaja ikkagi kõigega kursis olla.

Aga viimasel ajal üha enam relvadega vehkiv Venemaa võiks mõelda ka sellele, et ehk oleks Padegsil oma pildiga öelda midagi temalegi. Sest ka Venemaa on naine, ehkki see aeg-ajalt ununema kipub.

Head isadepäeva!

Cyrillus Kreek, Mu süda ärka üles

Väiketüll, väiketüll

Dūdieviņš

Viis Imants Kalniņš, sõnad Vizma Belševica, esitaja Ilona Bāliņa

Sadamakailt

Olen nüüd juba mõnda aega Riiast tagasi olnud. Et kolimise käigus saab ikka elu korrastud, siis tegin seda ka oma blogiga. Viimasest reisist jäävad siia mõned minu arust olulisemad või enam tähelepanu pälvinud suveniirid. Tänan kõiki, kes on lasknud end koos minuga voolul kanda.

Lätlaste anekdoote eestlastest

Miks eestlased on õnnetud?

* Sellepärast, et nende keele grammatikas puudub sugu (sex) ja tulevik (future). “No sex, no future.” Mis õnnest siin rääkida.

* Mis õnne siin olla saab, kui mehed mängivad halvasti hokit ja naised ei kokka paremini.

* ETV uudistediktor Urmas on hakanud kiiremini rääkima, mistõttu eestlased ei suuda teda enam jälgida ja seetõttu ei tea maailma asjadest midagi.

* Eestlased ei ole õnnetud, vaid pikaldased. Seetõttu jõuab rõõm, õnn ja seks nendeni hiljem.

————————————————————————————-

Kord ennemuiste, kui soomeugrilased mööda ilma rändasid, jõudsid nad ühel päeval teelahkmele. Siin seisis viit, mis näitas kahes suunas. Esimene silt näitas lõuna poole, sellel seisis: Ungari, päike, vein. Teine põhja poole: Eesti, külm, pime, viin.

Need, kes lugeda oskasid, läksid Ungarisse.

————————————————————————————–

Diskoteegis.

Tüdruk küsib poisilt:

Kas see on aeglane valss?

Ei, eesti räpp.

————————————————————————————–

Miks eesti karaokel ei ole sõnu? Nad ei jõuaks neid lugeda.

————————————————————————————–

Eesti mobiilioperaatorid on sisse viinud uue tariifi, pikendades tasuta kõneaega 15 sekundi võrra, kuna helistajad kipuvad helistama valele numbrile.

————————————————————————————–

Kus saab kokku kolm eestlast, seal aeg seisab.

————————————————————————————–

Olümpiamängud. Jooksuala. Start. Pealtvaatajad ergutavad, elavad omadele kaasa:

Ameerikalsed: Go! Go! Go!

Hispaanlased: Rapido! Rapido! Rapido!

Sakslased: Schnell! Schnell! Schnell!

Eestlased: No, mida sa seisad!

Balti öölüürikat III

Veel ühe ilusa näite balti öölüürikast leidsin pühapäeval Läti Tarbekunstimuuseumist – Egīls Rozenbergi vaiba Jūra naktī (Öine meri). Kohe meenus ühe maalijast sõbra arutlus sellest, kui raske on maalida öist taevast. Vaibakunstnik on probleemi üsna elegantselt lahendanud, kas pole? (Korralikuks nautimiseks ja tehniliste nõksudega tutvumiseks tuleks teost vaadata siiski kohapeal: Dekoratīvas mākslas un dizaina muzejs, Skarņu iela 10/20 – üsna Peetri kiriku kõrval, Riia vanimas kivimajas, kolmandal korrusel.)

Balti öölüürikat II

Kuu

Kas lauluallikas
külmas põhjatuules
minu rahva meelesse
oma kastet ei vala?

Kui siin lumises põhjas

ilusas haisuga mürdike

viluses kaljuorus

ei või õitseda kaunisti:

kas siis meie maa keel,

mis kui tasane ojake,

oma ilu tundmata,

heinamaa läbi, sinise

taeva kullases tules

rahuga on jookslemas,

ega toreda häälega,

oma rammu tundmata,

taeva müristamisega

kui meri on hüüdmas;

kas siis selle maa keel
laulutuules ei või
taevani tõustes üles
igavikku omale otsida?

Siis ma võtan teid,

selge, sinise taeva

tähed, maa pealt

kõrge isamaa poole

rõõmuga vaadates laulda;

siis ma laulan sind,

ööde kuningas kuu,

kes sa pilvede sülesta

nii kui pungasta lilleke

lõbusa valge palgega

üles tõused taeva all,

kus tulised tähed

maha on langemas

sinu eest musta,

pimeda udu sisse. –

Nõnda, inimeste vaim,
oled sa udus ujumas,
kui su mõte on otsimas
jumalat tähtede alta!

Kristjan Jaak Peterson